Jooksud ja rattasõidud, mis on põnevad ja tagavad ohutuse

Eestis on rohkelt jookse ja rattamaratone, seetõttu võib põhjendatult küsida: kas leidub veel midagi uut, mis kõnetaks spordisõpru uue nurga alt? See on olemas ning nüüdseks meelitanud starti nii harrastajaid kui ka tuntud tegijaid.

Eelmisel aastal Tempojooksus kokkuvõttes teise koha pälvinud Janar Juhkov tõstab esile just sarja erilisust. „Otsustasin tempojooksudel osaleda, see on uudne lähenemine, teist seesugust võistlussarja Eestis pole,” lausub Juhkov. Nimelt praktiseeritakse tempojooksus rattaspordist ja suusatamisest tuttavat tava: jooksjad lähetatakse rajale ühe kaupa 15-sekundilise intervalliga. Pingerida koostatakse finišiaegade alusel.

„Iga 15 sekundi järel jooksja rajale minek tundus põnev,” nendib Juhkov. „Igaüks võistleb pigem enda ja ajaga, mitte kaasvõistlejatega. On tore, et etapid on eri kohtades. Näiteks jõudsin esimest korda elus Kiilisse. Samuti oli põnev startida rekkal ja näha silme ees sekundeid, kui palju aega on stardini jäänud.”

Tempojooks on alati viis kilomeetrit, seetõttu sobib ta ka treeninguna pikemate rahvajooksude vahel.

Filter rattasarjad teevad ohutu finišeerimine võimalikuks

Kas grupisõidud oleks võimalikud ka vigastuse saamise riskita? Filter Maanteekarikasarja korraldajad usuvad, et on. Näiteks statistika järgi pole Filter Maanteekarikasarjas kukkumise oht olnud kuigi suur – kõigest 1%, mis on väiksem kui maastikurattavõistlustel. Et aga ka see väikegi osa õnnetuid rattureid edaspidi viperusteta finišisse jõuaks, on algavast hooajast sarjas murranguline muudatus.

Grupisõidu kõige ohtlikum osa on finiš, kus ratturid sõidavad kiiresti ja adrenaliin tõuseb, ent väsimus hajutab tähelepanu. Et asjatut finišis riskeerimist vältida, võetakse paremusjärjestuse selgitamisel kasutusele grupi aja ja koha põhimõte. See tähendab, et tasastel teedel, kus suur osa rattureid sõidab koos, jäävad ühes ja samas grupis lõpetavad ratturid omavahel kohti ja punkte jagama.

Lihtsustatult: kui koos finišeerib viiskümmend ratturit kohtadele 50 kuni 100, siis jäävad kõik need jagama 50.–100. kohta ja saavad võrdselt selle grupi keskmise ehk 75. koha punktid. Esmapilgul vaid nüansina näival muudatusel on rattaspordis tegelikult tohutu mõju. Kui siiani piisas hea koha saamiseks grupi tuules distantsi läbimisest ja finišis nii-öelda hullu panemisest, siis see taktika enam edu ei too – nii grupi esimene kui ka viimane, kes riskeerimata lõpujoone ületab, saab samaväärse tasu. Seega on edaspidi tarvis hea tulemuse saavutamiseks peagrupil eest ära sõita. Võistlus muutub aktiivsemaks ja suured grupid lagunevad väiksemateks seltskondadeks. Nii saavutatakse korraga kaks ohutusalast eesmärki – kaotatakse finišis riskeerimine ning lõhutakse suured mitmesaja ratturiga grupid. Väikestes gruppides on kukkumine aga haruldane.

Et paar korda hooajal saaks siiski ka finišis auru välja lasta, selgitatakse mäefinišiga nii Viljandi kui ka Suure Munamäe etapil kõik kohad nagu varem. Sealsete tõusude tõttu on finišikiirus aeglasem kui tasasel teel ja turvalisuse muret pole.


Prindi   E-post